UudisedUltrajooksStamina SpordiklubiRattasoitTreeningnuanneFirmast

   
 
November 2017
 
 
ETKNRLP
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930   
 

Stamina > Uudised
Viie rõngaga mees

Eesti pikamaajooksu tippu kuuluvat G4S esindusgrupi turvatöötajat ja Stamina SK liiget Taavi Tamburit portreteerib Janno Juhkov.

 

Tuttavalt tuleb. Ma olen seda kerget ja tundub, et pisut tahapoole kaldu tulemist telekast varem näinud. Spordiuudistes. Viimati poolteist kuud tagasi Eesti maratonijooksu meistrivõistlusel ja eelviimati Jaansoni kahe silla jooksul finišikanga all. Tõrksalt krussis juuksed üle pea sätitud, spordikott õlal, üleni mustas Taavi (25) astub rahulikult Kalevi Spordihalli uksest sisse.

Tegelikult on mul vedanud, et Taavi mind üldse jutule võtab, sest praegu on tal kahe hooaja vaheline puhkus ning minu mõtlematu ettepanek kergeks ühistreeninguks ei käi tema plaanidega kokku. Mulle vedamised meeldivad.

Areeni lõhn lööb tuttavalt uimaseks. Ma armastan seda kummi, higi ja kaotuste lõhna.

Taavi sammub ees, hangib administraatorilt omamehelikult meile mõlemale riietusruumi võtme ning selgitab kotti kandvat õlga vahetades oma vaiksel häälel, et „tegelikult ma sees ei jooksegi, enamasti ikka väljas, metsas, mere ääres“. Ega ma kujutagi ette, mis moodi oleks võimalik tavapärane treeningkilometraaž 15-20 km rahvast täis hallis kahesajameetrisel ringil täis joosta. See teeb 75-100 ringi. Ja see oleks meeletult igav.

Taavi arvab, et soojenduseks piisab täna 10minutilisest sörgist. Ma arvan sama. Alustame.

Eemal hüppab Peda kehakultuuri esimene kursus nagu üks mees kaugust ja jõuplatsil teeb Märt Israel paari treeningpartneriga sajakonna kiloga poolkükke. Olen omade seas.

„Kuule, Taavi,“ katsun mitte hingeldada, „kas sul joostes igav ei ole?“

„Mis mõttes? Mis mõttes igav?“ Taavi ei hingelda, pole seda moodigi, et see lähitulevikus juhtuda võiks.

„No ses mõttes, et on ainult üks ja seesama. Jalg jala ette. Päevast päeva.“

„Aa. Ei.“

„No pärast pooletunnist jooksmist või suusatamist on kõik mõtted ju vähemalt kaks korda otsast otsani ära mõeldud. Millest sa üldse jooksmise ajal mõtled?“

Vastus on igav, aga muud ei saakski pühendunud sportlaselt oodata: “Jälgin jooksutehnikat, vaheaegu, vaen taktikat, et millises lõigus ma puhata saan, kelle tuules jooksma peaksin, keda vedada ei tohi, kus ja kellega kaasa minna, kui keegi vahespurdi teeb... “ Taipan. Siin peale trenni õllega sauna ei minda. See on töö tulemuse nimel.

„Puhkad? Mismoodi on võimalik jooksu ajal puhata?“

„Jooksen mõne lõigu aeglasemalt. Maratonis näiteks 5kilomeetrise lõigu minuti võrra aeglasemalt.“

„Ja see minut aitab puhata?“

„Aitab.

Ma ei saa sellest aru.

Taavi töötab poole kohaga ühes Tallinna büroohoones turvajana/administraatorina. Poole kohaga seepärast, et ülejäänud aeg kulub treenimiseks ja treenimisest puhkamiseks. Mulle tundub juba praegu, peale mõnda ringi, et ta teab, mida tahab ja just tahtmine ongi see, mis ei luba rohkem tööl käia. Ta teab, et elu on kompromisside kunst. Teab, et tema elu on tema enda, mitte kellegi teise kätes. Õigemini jalgades.

Neli ringi saab joostud. Ja Israel on täiskükkidele üle läinud.

„Steve Prefontaine, kunagine USA keskmaajooksja, ütles kord, et kolme miili ei võida mitte see, kes kiiremini jookseb, vaid see, kes kauem valu suudab kannatada..“

Taavi on nõus:“See on hea valu. See valu meeldib mulle.“

Hallis on soe, aga selline vastus tekitab külmavärinaid.

Pärast jooksuharjutusi ning mõnda kiirendust ilmnevad edasise kava osas erimeelsused. Mina jookseks veel mõne kiirenduse, Taavi ei jookseks, et puhkus ikkagi. „No teeme siis hüppeid.“

„Nõus.“ Taavi läbib paremal jalal mõnekümnemeetrise lõigu pehmel hüppematil vaevata.

„Taavi, mida sa elult tahad?“ Krutin sihilikult vinti üle:“Olümpia?“

„Aasta pärast on Euroopa meistrivõistlused ja seal tahan maratoni joosta.“ Hüpped vasakul jalal.

„Muidugi olümpia.“ Sooh! Ma ju ainult provotseerisin.  

„London 2012,“ paneb Taavi ühe matsu veel. Mulle tundub, et ta lõug tõusis pisut.

„5000 meetri jooksu võtan kah järgmisel aastal tõsisemalt ette,“ tuleb Taavi maalähedasemale orbiidile tagasi.

„No aga muu elu? Naine, lapsed?“

Elukaaslane tal on, samuti jooksja ja G4S-s töötav Olga Andrejeva. Muud elu ei olegi.

Jooksja parim iga on just alanud. Seda enam, et nüüd on tal viimaks olemas ka klubi, Stamina, kes seda andekat ja kõhu kõrvalt sihikindlalt treenivat sportlast jooksuvarustusega pisut toetab. Pulsikell pandi ka käele.

„Harrastussportlasest ajakirjanik Priit Pullerits peksab oma spordiblogis kõiki, kes selle vidina endale käe peale on pannud. On see siis vajalik vidin või eputav aksessuaar?“ Taavile see hüsteeriline arvamine korda ei lähe. Kui millestki veidigi kasu võiks olla, siis las ta olla: „Ma ei tea, sest seda on vaja eelkõige mu treenerile, kes kellast peale treeningut vajaliku info kätte saab. Peaasjalikult selleks, et ma liiga palju ei treeniks.“

Seda ohtu keskmisel eestlasel ei ole.

Vean Taavi vastu tema tahtmist kõrgushüppesektorisse, näitan ette ja palun järgi teha. Ta kõhkleb, kuid minu meeleheaks siiski hüppab ja 140 sm alistub kergelt. Kõrgemat ta ei proovi. Ta ei võta mingeid riske end mõne mõtlematu liigutusega vigastada. Viis olümpiarõngast on selleks liiga lähedal. Israel punnib kuulijänne teha.

                                                              ***                 

Ma ei ole vilets mees, aga ometi kaotasin nädal hiljem umbes viiekilomeetrisel Kahe Staadioni jooksul Taavi sealsamas joostud mõne aasta tagusele ajale 5.36. See teeb 7 sekundit iga saja meetri jooksul. Masendav.

 

Infokast:

Taavi Tambur

2006 – Eesti Meistrivõistlustel 10000 m jooksus kolmas koht.

2006 – Eesti Meister maratonijooksus

2008 – Eesti Meistrivõistlustel maratonis teine koht.

2008 – Eesti Meistrivõistlustel poolmaratonis teine koht.

Aastas jookseb keskmiselt 5000 km ja kulutab läbi 3-4 paari jooksususse.Organism põletab 5000 km jooksul umbes 300000 kilokalorit, mis võrdub 700 liitri õllega.


Uudis lisatud: 05.02.2009